Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium
Saksamaa lahingulaevad
Aastatöö
Roman Belogurov
Secunda loodus
Juhataja: Rainer Saks
Pärnu 1999
Saksamaast
Vastavalt Versilles 'lepingu otsusele anti suurem osa Saksamaa 1maailmasõja aegsest laevastikust üle võitjariikidele. Saksa laevastikullubati pidada vaid 6 soomuslaeva, 6 kergeristlejat, 12 hävitajat, 12torpeedopaati ja sellist hulka traalerid, mis oli vajallik ümbritsevatemerealade puhastamiseks miinidest. Kõik Saksa allveelaevad tuli ära andavõi hävitada ja uute allveelaevade juurdeehitamine oli keelatud.
Sakslased jätsid tõepoolest esialgu alles kuus soomuslaeva. Uuessõjalises situatsioonis võis neid kasutada kui ujuvpatareisid, mitte kuilaevu, millega merelahinguid pidada. Kergeristlejaid jäi 1 maailmasõjajärgsesse Saksa laevastikku millegipärast siiski kaheksa - kaks üle lubatudarvu.
2 maailmasõja alguseks oli eelnimetatud laevadest alles veel vaid kakssoomuslaeva - "Schlesien" ja "Schleswig-Holstein", mida kasutatisuurtükiõppelaevadena. Kõik kaheksa 1 maailmasõja aegset kergeristlejatolid vahepealse 20 aastag kas sulatusahjudesse rännanud või kai ääresroostetavateks ujuvkasarmuteks saanud. Vahepeal aga oli ehitatud kuus uutkergeristlejat, mis kõik kandsid Saksa linnade nimesid. Neist esimesenasai 1925. aastal valmis "Emden".
Aastail 1929-1930 said valmis kolm kergeristlejat: "Karlsruhe",
"Köningsberg" ja "Köln". Nende pikkus oli 174 meetri ja relvastatud olidneed ühesa 150-mm suurtükiga. Lisaks 63000-hobujõulistele auruturbiinile,mis andsid neile laevadele kiiruseks kuni 32 sõlme, olid selle seeriakergeristlejail abijõuseadmeiks veel 1800-hobujõulised diiselmootorid. Needolid tunduvalt väiksema kütusekuluga kui auruturbiinid ja nende abil võislaev 10-sõlmilise kiirusega läbi sõita kuni 10000 meremiili (18500 km).
Laevade veeväljasurve oli 6650 tonni, kuid kuna Versailles 'lepinguga olimääratud, et Saksa laevastiku kergeristlejate veeväljasurve või olla kuni
6000 tonni, siis oma uute ristlejate seesugusest veeväljasurvest sakslasedametlikult teatasidki.
Aastail 1931 ja 1935 said valmis veel kaks kergeristlejat - "Leipzig" ja
"Nürnberg. Olles ligikaudu samade mõõtmete ja põhirelvastusega nagu eelmiseseeria laevadki, oli neil rohkem õhutõrjerelvastust ja eelmistest erinevjõuseade, mis koosnes 60000-hobujõulistest turbiinidest ja 12400 --hobujõulistest diiselmootoreist.
Aastail 1928-1932 alustati Saksamaal kolme sõjalaeva ehitamist, misüldlevinud põhimõttest lähtudes ei mahtunud ühtegi tolleaegsesselaevaklassi. Need olid raskeristleja mõõtudega laevad, millepearelvastuseks oli kuus 280-mm suurtükki kahes soomustornis. Sakslased isenimetasid oma loomingu soomuslaevadeks (Panzerschiff), inglased agamõtlesid nende jaoks välja naljatermini - pocket battleship --taskulahingulaev. See nimetus läks käibele paljudes keeltes, ka eestikeeles. Kuna Versailles 'lepinguga oli Saksamaa lubatud ehitadasoomuslaevuveeväljasurvega kuni 10000 tonni, siis nende laevade sellisestveeväljasurvest ametlikult teatatigi. Tegelikult oli kahe esimese laeva -
"Deutschlandi" ja "Admiral Scheeri" täelik veeväljasurve 15800 tonni,seeria viimasel laeval "Admiral Graf Speel" koguni 16200 tonni.
"Deutschland" sai valmis 1933, "Admiral Scheer" 1934 ja "Admiral Graf Spee"
1936. Jõuseadmeiks olid taskulahingulaevadel diiselmootorid, misvõimaldasid "Admiral Scheeril" ja "Admiral Graf Speel" täiendavatankimiseta läbi sõita kuni 19000 miili (35000 km), "Deutschlandil" agakoguni 21500 miili (40000 km). See on keskeltläbi kaks korda rohkem, kuioli tolleagsete tavapäraste - auruturbiinide ja õliküttega lahingulaevadeläbisõidukaugus.
Pärast natside võimuletulekut sai Saksamaa välispoliitika ühekspõhiliseks survesuunaks Versailles 'lepingu sõjaliste kitsendustekaotamine. Ja 18. juunil 1935 sõlmitigi Londonis Inglise-Saksamereväekokkulepele, mis tühistas senised Saksa laevastikku kammitsenudpiirangud. Inglismaa andis oma nõusoleku, et Saksamaa võib ehitada endalepealveelaevastikku, mille tonaaz oleks 35% Inglismaa pealveelaevastikukogutonnaazist, ning allveelaevastiku, mille tonaaz oleks 45% Inglismaaallveelaevastiku kogutonnaazist.
Tegelikult oli Saksamaa oma uut laialdast laevaehitusprogrammi alustanudjuba enne mereväekokkuleppe sõlmimist. Allveelaevu hakati ehitama ilmseltjuba 1934. Aastal, sest esimene neist sai valmis vaid 11 päeva pärastmereväekokkuleppe sõlmimist - 29. juunil 1935.
Londoni lepe andis Saksamaale õiguse ehitada kaks 35000-tonniseveeväljasurvega lahingulaeva. Uute lahingulaevade ehitamisega tehti algust
1936. aastal ja need olid juba tõsised laevad, mis said endale kaheksa 381 --mm peakaliibrisuurtükki. Vettelaskmisel "Bismarck" ja "Tirpitz" nimekssaanud laevad olid sõja algul veel ehitamisel ja valmis said need allesvastavalt 1940. ja 1941. aastal. Ja muidugi pole ime, et needki laevadosutusid lubatuist veidi kopsakamaiks - "Bismarcki" täisveeväljasurveks sailigi 51000 ja "Tirpitzil" koguni ligi 53000 tonni.
Londoni lepe lubas Saksamaal ehitada veel viis 10000-tonniseveeväljasurvega raskerislejat. Ja aastail 1935-1937 alustatigi viie rislejaehitamist, mis vettelaskmise järjekorras said nimeks "Admiral Hipper",
"Blücher", "Prinz Eugen", "Seydlitz" ja "Lützow". Relvastatud olid needküll Washingtoni konverentsi otsusele vastavalt, kuid kippusid jällelubatust suuremad tulema - täisveeväljasurvega 18200-18400 tonni. Aga seeselgus muidugi alles pärast sõda-nagu teistegi suurte Saksa sõjalaevadepuhul.
Sõja alguseks sai valmis ainult üks raskeristleja - "Admiral Hipper".
"Blücher" sai lahingukorda 20. septembril 1939 ja "Prinz Eugen" 1. augustil
1940. "Lützow" müüdi 1940. aastal suures sõprustuhinas Nõukogude Liidule,kus kandis esialgu "Petropavlovski", aastail 1944 - 1953 aga "Tallina"nime. Ristleja oli Saksamaalt ära toodud ilma turbiinideta ja vaid osaliserelvastusega ja nii ta jäigi, sisuliselt sai teda kasutada vaidujuvpatareina. Seeria viiendast laevast - "Seydlitzist" üritasid sakslasedsõja jooksul ehitada lennukikandjat, kuid see töö jäi lõpetamata.
Allveelaevu jõuti Saksamaal sõja alguseks valmis ehitada 57. Neist 30 oliväikesi (lähitegevusallveelaevu), 18 keskmist allveelaevu ning 9 suurtookeaniallveelaeva.
Kuni 1935. aastani kandis Saksamaa laevastik nimetust Reichsmarine, sealtalates Kriegsmarine. Laevastiku juhataja oli sõja algul 63-aastanesuuradmiral Erich Raeder.
Inglismaa laevastik
Pärast I maailmaasõja lõppu oli Inglismaal tohutu sõjalaevastik, kuhu
1919. Aasta 1. Jaanuari seisuga kuulus 33 lahingulaeva, 9 lahinguristlejat,
21 soomuslaeva, 114 ristlejat, 514 hävitajat, 155 allveelaeva ning jubaisegi 3 lennukikandjat.
Kui saabus rahuaeg, osutus suur osa neist laevadest tarbetuks ja nendeülalpidamine (ka konserveerituina) riigieelarvele koormavaks. Pealegi olisuur osa laevu vananenud, eelkõige soomuslaevad ja torpeedopaadid.
Juba aastail 1920-1921 lammutati kaks lahingulaeva, erilise hoo sai Britilahingulaevade lammutamine pärast Washingtoni konverentsi. Sel konverentsilmäärati, et Inglismaa lahingulaevade ja lahinguristlejate kogutonnaaZ võibolla 525000, üle selle määra olevad laevad tuli likvideerida. Ja nii läkskiaastail 1922 -1932 lammutamisele 17 Briti lahingulaeva ning kuuslahinguristlejat. Üks lahingulaev müüdi T? Iilile, üks lahingulaev uputatimärklaevana teiste laevade suurtükitulega ja üks lahinguristleja uputatilihtsalt niisama merre. Paar lahingulaeva sai abilaevadeks jategevlaevastikku jäeti vaid kaks seeriat 381-mm suurtükkidega relvastatudlahingulaevu, kokku kümme laeva.
Alles jäeti ka kaks 381-mm suurtükkidega relvastatud lahingurislejat -
"Renown" ja "Repulse".
Uute laevade poolest täienes Briti laevastik kahe sõja vahel kahelahingulaeva ja ühe lahinguristleja võrra. 1916. Aastal alustati neljalahinguristleja ehitamist, kuid samal aastal toimunud Jüüti merelahingushukkus kolm Briti lahinguristlejat. Oli ilmne, et seni ehitatudlahinguristlejate kaitsekonstrktsioon on põhjalikult puudulik. Esialguehitati siiski kõiki nelja alustatud lahinguristlejat inertsist edasi, kuidlõpetati siis 1918. Aastal kolme laeva edasiehitamine. Valmis sai vaid üks
- "Hood", millele pandi esialgse projektiga võrreldes peale täiendavalt
5100 tonni soomust. 1920. Aastal laevastikule üle antud "Hood" oli oma
44600-tonnise veeväljasurvega ning 263-meetrise pikkusega järgneva 20aasta jooksul maailma suurim sõjalaev.
1922. aastal alustati Inglismaal kahe uue lahingulaeva ehitamist, missaid valmis 1927. Need - "Nelson" ja "Rodney" - olid Briti laevastikusainukesed lahingulaevad, mis olid relvastatud 16-tolliste - 406-mmsuurtükkidega. Kõik üheksa peakaliibrisuurtükki paiknesid neil kolmesvööritekil lähestikku asuvas soomustornis. Kuid nende laevade puuduseks olinõrk jõuseade - vaid 45000-hobujõulise võimsusega auruturbiinid andsidneile kiiruseks 23 sõlme. Tulevaste Saksa lahingulaevadega ei olnuks neistvõiduajajaid. Kuid arvestagem, et see oli aeg, kus inglased olid veelkindlad, et mingeid Saksa lahingulaevu ei saagi olema.
1937. aastal pandi Inglismaal kiilud maha viiele uuele lahingulaevale,mille nimedeks pärast valmistamist said "King Georg V", "Prince of Wales",
"Duke of York", "Anson" ja "Howe". Millegipärast relvastati need muidukorralike kaitsekonstruktsioonidega laevad 356-mm suurtükkidega,väiksematega kui kõigil eelmainituil. Kõik selle seeria lahingulaevad saidvalmis juba sõja ajal, aastail 1940 - 1942.
Lennukkikandjaid oli Briti laevastikus II maailmasõja algul seitse - "Ark
Royal "," Argus "," Courageous "," Eagle "," Furious "," Glorious "ja" Hermes ".
Neist ainult üks - "Ark Royal" - oli uus, 1938. Aastal valmis saanud laev,ülejäänuist oli noorim 1924. Aastal valminud "Hermes", mis oli ühtlasiesimene spetsiaalselt lennukikandjaks ehitatud laev Briti laevastikus.
Ülejäänud viis laeva olid I maailmasõja aegsed ümberehitatud laevad. Sõjaalgul oli ehitamisel veel neli lennikikandjat - "Illustrious",
"Formidable", "Victorious" ja "Indomitable". Neist kahe esimese korpusedolid juba vette lastud.
Ristlejaid oli Briti laevastikus I maailmasõja lõpul tohutu arv - 114.
Kahe sõja vahel üle saja neist lammutati, muudetati abilaevadeks võiujuvkasarmuiks. II maailmasõjast võttis osa vaid kümmekond I maailmasõjalõpuaastail ehitatud kergeristlejat.
II maailmasõtta astus Inglismaa 64 ristlejaga. Neist 17 oildraskeristlejad, mis jagunesid kolme tüüpi. Kaks otse pärast I maailmasõdaehitatud laeva - "Frobisher" ja "Hawkins" - olid relvastatud vanamoelistekaitsekilpidega varustatud 191-mm suurtükkidega, mis asusid igaüks omaettepöördalusel. Alates 1928. Aastast hakkas Briti laevastikku jõudma 203-mmsuurtükkidega relvastatud ristlejaid, mille suurtükid olid paarikaupasoomustornides. Kaks ristlejat - "Exeter" ja "York" - olid relvastatud kuue
203-mm suurtükidega, kolmteist "Country"-klassi ristlejat aga kaheksasamakaliibrilisega. Muide "Country"-nimelist ristlejat ei olnud tegelikultolemas, see sõna tähendab inglise keeles krahvkonda ja sellesse klassikuulus kümme Inglismaa krahvkondade nimelist ristlejat: "Kent", "Norfolk",
"Suffolk", "Berwick" jne.
Kergeristlejaid oli II maailmasõja alguseks Briti laevastikus 47. Neist
25 olid vanamoelised, aastail 1917 - 1926 ehitatud laevad, mis olidrelvastatud üksikult asetsevate, kaitsekilpidega varustatud 102 -, 127 - või
152-mm suurtükkidega. 22 laeva olid aga moodsad, soomustornides asuvate 152 --mm suurtükkidega relvastatud ristlejad, mis hakkaid laevastikku ilmumaalates 1933. Aastast.
Inglismaa laevastik koosnes mitmeist laevastikukoondistest, mis paiknesidüle kogu maailma. Suurim laevastikukoondis oli Inglismaa koduvetes baeeruv
Home Fleet, mida juhatas admiral Charles M. Forbes.
Saksa lahingulaevade ookeaniretked
22. jaanuaril 1941 läksid Kielilst merele Saksa lahingulaevad "Gneisenau"merekapten Faini juhatusel ja "Scharnhorst" merekapten Hoffmani komandoall. Lahingulaevade paari üldjuht oli seekord viitseadmiral Günter Lüljens.
Algas operatsioon "Berlin" - "Gneisenau" ja "Scharnhorsti" kahekuuline retkmööda Atlandi ookeani Briti saari varustavate laevade hävitamiseks.
Põhjamerele jõudnud, sõideti esialgu piki Norra rannikut põhja poole,seejärel aga pöörduti järsult edelase, et piki Islandi lõunarännikut
Gröönimaa vetese jõuda. Kuid Islandi lõunatipu lähedal satuti Britivalveristlejale "Naiad" ja pöörduti tagasi. Muidugi ei olnud 133-mmsuurtükkidega relvastatud kergeristleja mingiks takistuseks 280-mmsuurtükkidega relvastatud lahingulaevadele, asi oli muus - sakslasedtahtsid avaookeanile jõuda märkamatult. Sakslased avastasid Britivalveristleja raadiolokaatoriga ja lootsid, et see neid veel märganud eiole. "Naiadilt" aga märgati tulijaid siiski ja teatati sellest omalaevastikujuhatusele. Inglise laevastik alustaski ettevalmistusi Saksalahingulaevade jahtimiseks, kuid kuna "Naiad" kaotas märgatud laevadsilmist, lõpetati selleks korraks ka jahiettevalmistused.
"Gneisenau" ja "Scharnhorst" aga sõitsid sel ajal tuhantkond kilomeetrittuldud teed tagasi ja jõudnud Norra mere keskele, pöördusid põhjakursile.
Greenwich'i merediaani lähedal sõideti üle põhja polaarjoone ja Jan
Mayeni saart läände jättes liiguti Jäämerele, kuni jääpirini umbes 74põhjalaiusel. Sealt edasi liiguti piki jääpiri läände, seejärel aga piki
Grönimaa rannikut edelase.
5. veebruaril jõuti Gröönimaa lõnatipu juurde, kust pöörduti kagusse jajõuti kolm päeva hiljem Kanada - Inglilsma laevateele. Ja seal näis, ettuligi vastu tõeline saak - Halifaxist väljunud konvoi HX 106. "Gneisenau"ja "Scharnhorst" lahknesid, et rünnata konvoid nii põhjast kui lõunast.
Kuid siis järsku selgus, et konvoiga on kaasas vana, 1 maailmasõja aegnelahingulaev "Remilles". Admiral Lütjens oli aga Saksa laevastiku juhatajaltadmiral Raederilt saanud kategootilise instruktsiooni, et 381-mmsuurtükkidega relvastatud lahingulaevade ja lahinguristlejatega ei tohi tamingil juhul lahingusse astuda. Ja nii tulgi konvoi HX 106 rahule jätta.
Admiral Lütjens võttis oma terashiiglastega nüüd kursi loodesse jajõudnud uuesti Gröönimaa lõunatipu juurde, võttis tanklaevadelt küttust.
Seejarel sõtis ta lõunase ja pöördus uuesti Kanada - Inglisma laevateele.
22. veebruari hommikul kohatigi seal kolme kaubalaeva ja kahte tanklaeva,mis liikusid ilma sõjalaevade saateta. Loomulikult lasti kõik laevad põhja.
Pärast seda likusid "Gneisenau" ja "Scharnhorst" edasi lõunasse, võtsid
27.-28. veebruaril vastusõitnud tanklaevadelt veel kord kütust ja pöördusidnüüd Aafrika, täpsemalt Mauretaania rannikule. Seal kohatigi uut konvoid,kuid sellel oli kaitseks kaasas Briti lahingulaev "Malaya".
Admiral Lütjens pööras oma laevad loodesse. 9. märtsil kohati üksikut
Kreeka kaubalaeva "Marathon" ja lähemal asuv "Scharnhorst" laskis sellepõhja.
Paar päeva hiljem võtsid Saksa lahingulaevad kursi kõige tihedamliiklusega Euroopa - Ameerika laevateele. Ja seal satugi tõsiselt suurelesaagile - 15. ja 16. märtsil uputati kokku 16 laeva, mis olid omakonvoidest maha jäänud ja nüüd üksikult ja grupikaupa sakslastesuurtükitorule ette tossutasid. Korraks nähti kaugelt ka Briti lahingulaeva
"Rodney", kuid selle 16-tollise suurtükkidele ette muidugi ei tikutud.
"Rodney" 23-sõlmiline maksimaalkiirus aga ei lasknnud sel mõeldagi 31 --sõlmelist kiirust arendavate Saksa lahingulaevade jälitamisele.
17. märtsil sai admiral Lütjens käsu reid katkestada. Seda ta tegigi jasõitis 22. märtsil sisse Prantsuse sadamasse Bresti. Kahekuulise reiditulemused oli "Gneisenau" ja "Scharnhorst" uputanud 22 laeva kogutonnaziga
116000 brt. Vähe sellest, neil õnnestus segi ajada Kanadast Inglismaalesiirduvate konvoide graafik, mis tekitas Inglise majanduse tõsiseidhäireid.
"Hoodi" ja "Bismarcki" hukkumine.
Samal ajal kui "Gneisenau" ja "Scharnhorst" mööda Atlandit tiirutasid,täienes Saksa laevastik uue lahingulaevaga. See oli "Bismackiga" sama tüüpi
"Tirpitz", mis sai lahingukorda 25. veebruaril 1941. Seega oli nüüd Saksalaevastikul neli moodsat lahingulaeva ja Saksa laevastiku juhatusel tekkiskange tahtmine teha üks tõsine reid, kus enam ei pruugiks Britilahingulaevade ja lahinguristlejate jämedate suurtükkitorude eest arglikultpageda. Värskelt valminud "Tirpitz" otsustati seekord siiski veelkoduvetesse harjuma jätta ja merele minna "Bismarcki", "Gneisenau",
"Scharnhorsti" ja ristleja "Prinz Eugeniga". Staabipaberitel kandisplaaneritud reid nimetust "Rheinübung" - "Õppus Reinil". "Bismarck" ja
"Prinz Eugen" pidid merele minema Gotenhafenist "Gneisenau" ja
"Scharnhorst" Brestist. Kokku pidi saadama alles Atlandil.
Väljasõit sellele operatsioonile oli määratud 4. Maile, seega saanuksid
"Gneisenau" ja "Scharnhorsti" mehed vahepeal poolteist kuud kindlat maadall tunda.
Aga plaan paberil ei tähenda veel seda, et nii lähebki. Nii ka seekord.
6. Aprillil tegi Inglise lennuvägi õhurünnaku Brestis seisvatele Saksalahingulaevadele ja "Gneisenau" sai lennukitorpeedo tabamuse paremassepardasse just arhtrisuurtükitorni ette. Lisaks augule korpuses kõverdusidka kaks sõuvõlli ja laev vajas põhjalikku, kuudepikkust remonti.
23. aprillil aga sõitis ristleja "Prinz Eugen" omakorda tõenäolist
Inglise päritoluga magneetmiinile ja sai vigastuse, mille parandaminevõttis aega mitu nädalat. Sellega oli aga juba 4. mai, "Rheinübungi"alguspäev möödas.
Saksa mereväe staabis Seekriegsleitung'is tuli operatsioon "Rheinübung"uuesti põhjalikult läbi vaadata. Lisaks eespool nimetatud "Gneisenau" ja
"Prinz Eugeni" vigastusele osutus lahinguvõimetuks ka "Scharnhorst". Taloli mingi häda turbiinides, mis samuti vajas mitmekuulist remonti. Seegaoli määratud tähtajal lahingukorras vaid lahingulaev "Bismarck", mis seisis
Gotenhafenis. Maikuu esimesel dekaadil pidi korda saama ka Gotenhafenissetulnud "Prinz Eugen". Need kaks laeva, kaks korda vähem esialguplaneeritust, jäidki nüüd "Rheinübungi" löögijõuks. Peale "Bismarcki" ja
"Prinz Eugeni" pidid merele minema veel viis tanklaeva ning kakskuivlastilaeva, et varustada sõjalaevu avaookeanil.
12. mai ennelõunal ilmus mereleminekuks valmistuvaid sõjalaevuinspikteerima kõrge komisjon, kõrgem võimalikest: Hitler, laevastikujuhataja admiral Raeder, feldmarssal Wilhelm Keitel ja hulk muidülitähtsaid valitsus-ja sõjaväejuhte. Hitler oli laevastiku asjades võhik,kuid talle meeldisid suured sõjalaevad. Ka "Bismarcki" ja "Prinz Eugeniga"jäi ta rahule ning andis loa neil merele minna.
Hiigellaevad sõitsid Gotenhafenist välja 18. Mail. Nende juhatajaks olijällegi määratud admiral Lütjens, kes oli oma lipu lasknud heisata muidugi
"Bismarckil". Vahetult oli aga "Bismarcki" komandöriks merekapten
Lindemann, "Prinz Eugenil" merekapten Brinkmann ".
Kaks päeva hiljem sõitsid Lütjensi laevad Taani väinade, kus neidmärgati Rootsi ristlejalt "Gotland". Peagiläks sellest Londoni poole teele
Stocholmis elava Briti mereväeataS! Ee S! Ifreeritud telegramm. Nüüd lasksidbritlased oma masinavärgikäima, et Saksa laevade edasisel liikumisel silmapeal hoida. 21. mail keeras admiral Lütjens oma laevadega sisse Bergenilähedal olevasse Korsfjordenist ja samal päeval lendas sealt üle Britiluurelennuk ning pildistas tulijaid. Täiendanud oma kütusevaru, väljusid
Saksa laevad sama päeva hilisõhtul Korsfjordenist ja võtsid kursi üle Norramere loodesse.
Home Fleet'i uus juhataja admiral John Tovey seisis sel ajal omalipulaeva lahingulaev "King George V"-ga Scapa Flow's. Talle laekunudettekannetest selgus, et Saksa kaugluurelennukid "Focke-Wulf 200" onviimastel päevadel ilmutanud elavat huvi nii Islandi ja Gröönimaa vaheloleva Taani väina kui ka Scapa Flow 'mereväebaasi vastu. Teade "Bismarcki"ja "Prinz Eugeni" mereminekust pani need sündmused omavahel sidemesse: oliilmne, et Saksa laevad üritavad minna Atlandile, Scapa Flow'd agajälgitakse selleks, et silma peal hoida seda üritust segada võivatel Britilahingulaevadel ja lahinguristlejail. Tuletame meelde, et Saksa - Vene sõdaveel ei käinud, järelikult ei olnud ka Venemaad varustavaid konvoisid
Grööni ja Norra merel. Põhja-Ameerika ja Euroopa vahelilsel Põhja-Atlandialal oli aga sel ajal teel 11 konvoid. Neist kuus olid tooraine-jatehnikalistiga teel Ameerikast Inglismaale, viis aga olid välja sõitnud
Ingllismaalt. Viimastel oli eriti väärtuslik konvoi, mis vedas sõdureid jasõjatehnikat Lähis-Itta.
Saanud teate, et Saksa laevad on judnud Bergeni lähedele, hakkas admiral
Tovey valmistuma "Bismarcki" ja "Printz Eugeni" kinnipüüdmiseks. Jubakeskööl vastu 22. Maid sõitsid Scapa Flow'st Gröönimaa suunas viitseadmiral
Lancelot Hollandi juhatusel teele lahingulaev "Prince of Wales",lahinguristleja "Hood" ja kuus hävitajat. 22. Mai õhtul tõstsid samas ankruka admiral Tovey peajõud - lahingulaev "King George V", lennukandja
"Victorious", neli ristlejat ja seitse hävitajat. 23. Mail järgnes admiral
Tovey laevadele veel lahinguristleja "Repulse".
23. mail hakkasid hargnema otsustavad sündmused seekordses meresõjaloos.
Inglastel oli sel päeval Fääri saarte ja Islandi vahel valves kolmkergeristlejat ning viis traalerit, Islandi ja sellest loode poole jääva,
Gröönimaad ümbritseva jäälaama vahel aga kaks raskeristlejat - "Suffolk" ja
"Norfolk". Kell 19.22 märgatigi "Suffolkilt" piki jääpiri kagusse rühkivaid
Saksa laevu. Sakslased "Suffolki" ei märganud, kuna see varjus kibekähkuudusse. Loomulikult anti "Suffolkilt" edasi raadioteade oma avastusest,kuid see ei jõudnud admiral Toveyni. Ei jõudnud sinna ka "Suffolkilt" tundaega hiljem antud teade, kui laev udust välja sõitis, et vastase asukohtatäpsustada. Tol ajal olid Taani väinas kohtunud Inglise ja Saksa laevadelka raadiolokaatorid, nii et üksteist sai jalgida ka udus ja pimeduses.
Üsna pea sattus Saksa laevadega kokku teinegi Briti ristleja - "Norfolk".
Vahemaa vastaste vahel oli vaid kuus miili ja "Bismarckilt" avati tuli.
Need olid selle mereretke esimesed suurtükilasud. "Norfolk" varjas endsuitsukattega ja kiirustas täiskäigul eemale, tabamusi ta ei saanud.
Loomulikult andis ka "Norfolk" oma kohtumisest raadioteade ja sedapuhkujõudis see ka laevastiku juhataja admiral Toveyni, kes oli oma laevadega
1100 kilomeetri kaugusel sündmuspaigast.
Nüüd sai Home Fleet'i juhataja hakata juba konkreetselt plaani koostama.
Ta käskis kontradmiral Wake-Walkeril, kes käsutas raskeristlejaid "Norfolk"ja "Suffolk", jätkata Saksa laevade jälgimist, suurtükilasu distantsile agamitte minna. Admiral Holland aga võis hakata rehkendama, kuhu kurss võtta,et sakslasi kohata. Esialgne arvestus näitas, et "Hood" ja "Prince of
Wales "võiksid" Bismarckile "ja" Prinz Eugenile "suurtükitule distantsilesaada 24. Mail kell 1.40. Admiral Holland otsustas, et lahingus asub ta nii
"Hoodi" ja "Prince of Walesiga" tulistama "Bismarcki", jättes "Prinz
Eugeni "Wake-Walkeri rislejate hooleks. Nii oleks inglastel mõlema Saksalaeva suhtes kahekordne suurtükitule ülekaal.
Aga nagu ikka kipub juhtuma heade sõjaplaanidega, ajas ka seekordse nurjajuhus, õigemini õige mitu juhust. Kõigepealt kaotasid Wake-Walkeriristlejad pärast keskööd Saksa laevad oma radarite ekraanidelt. Merel algastihe lumesadu ja ilmselt jätkus sellset, et tolleagsete ebakindlateraadiolokaatorite tööd takistada. Admiral Holland aga arvas, et Saksalaevad on pöördunud inglastest lahtirebimiseks tagasikursile, ja pööras omalaevad seniselt loodekursilt (mis teda otse Saksa laevade peale oleksviinud) põhjakursile. Kursimuutuse ajal näitas kell 0.17 uuel päeval, 24.
Mail.
Sõitnud tund ja klmveerand põhja poole, pöördus admiral Holland kell 2.00
"Hoodi" ja "Prince of Walesiga" järsult edelasse, Saksa laevade eelnevatmärgatud kursile. Kaasasolnud hävitajatel käskis admiral Holland agajätkata sõitu põhjakursil, sest seni poldud kadunud Saksa laevu avastatud.
Kell 2.47 sai ristleja "Suffolk" saksa laevad uuesti oma radariekraanile. Selgus, et need ei olnud kurssi muutunud, vaid liikusid endiseltparaleelselt jääpiiriga edelasse. Admiral Holland käskis tõsta oma laevadekiiruse 28 sõlmele - Saksa laevad osutusid Briti lahingulaevast jalahinguristlejast eespool olevaiks ning liikusid peaaegu paralleelkursil,inglastest paarkümmend miili loode pool.
Kell 5.30 saadi admiral Hollandi laevadelt radarikontakt Saksa laevadega.
Et sakslastele lähemale sõita, pööras Holland kolm minutit hiljem omalaevad 40 paremale. Ja juhtus nii, et selle kursinurga ja veel mõneäparduse tõttu kadus inglaste esialgu planeeritud kahekordne suurtükituleülekaal olematusse. Vastaste lähenemisnurgad olid sellised, et Saksa laevadsaid inglasi tulistada kõigist suurtükitornidest, inglased sakslasi agavaid vööritornidest. Ristlejad "Norfolk" ja "Suffolk" olid jäänud liialtkaugele ega võtnudki peatselt algavast lahingust osa.
Kell 5.52 tehti mõlemalt poolt esimesed lasud. Vahemaa vastaste vahel olisel ajal 24 kilomeetrit, kuid see vähenes pidevalt. Lahingusse astudessõitis "Prinz Eugen" "Bismarckist" eespool ja seetõttu peeti admiral
Hollandi lipulaeval "Hoodil" eespool sõitvat laeva "Bismarckiks". Admiral
Holland käskis oma laevadel oletava Saksa lipulaeva pihta tule avada ja saioma eksitusest aru alles mõned sekundid enne esimest kogupauku. "Prince of
Walesil "taibati kohe, et" Bismarck "on tagumine vastaslaev, ja vaatamataadmiral käsule sihiti oma torud tõelisele "Bismarckile". Juba esimesekogupaugu ajal aga kiilus "Prince of Walesil" üks vöörisuurtükk kinni janii vähenes inglaste poolel lahingus osalevate torude arv veel ühe võrra.
Admiral Lütjens käskis mõlemal oma laeval tulistada inglaste lipulaeva
"Hoodi". Teisest või kolmandast sakslaste kogupaugust saigi "Hood" tabamusekeskossa, tal puhkes tulekahju õhutõrjesuurtükkide laskemoonakeldri juures.
Kell 6.00 pööras admiral Holland oma laevad järsult vasakule, etsuurendada vahemaad sakslasteni. Vahemaa vastaste vahel oli sallks ajaksvähenenud 13 kilomeetrini ja oli karta, et selliselt väikeselt distantsiltlastud soomustläbistavad mürsud löövad tõesti läbi Briti laevadetekisoomuse. Ja nii oligi. Pöörde ajal sai "Hood" uue tabamuse, seekordtõenäoliselt ahtrisuurtükitornide laskemoonakeldrisse. Laevast lendas taevapoole tulesammas, mis muutus kohe mustaks suitsusambaks. Paari minutigakadus "Hood" veepinnalt ja "Hoodi" kiiluvees sõitnud "Prince of Walesil"tuli kurssi muuta, et uppuvale vrakile mitte otsa sõita.
Sakslased koondasid nüüd oma suurtükitule "Prince of Walesile" ja see sailühikese aja jooksul kaheksa tabamust. Üks mürsk lõhkes otse sillal, ni etkõik, kes seal olid, said surma või haavata. Imekombel jäi täiesti terveksvaid laeva komandör kommodoor Leach. Lisaks sellele muutus mingi tehniliserikke tõttu liikumisvõimetuks "Prince of Walesi" neljatorulinevöörisuurtükitorn. Sellises olukorras pidas kommodoor Leach paremakslahinguväljalt eemalduda. Nii arvas ka ristlejal "Norfolk" asuvkontradmiral Wake-Walker, kes oli nüüd jäänud Briti sõjalaevade vanemakskomandöriks. Sest admiral Lancelot Holland oli kadunud merepõhja koos
"Hoodiga" nii nagu ka viimase umbes 1400-liikmeline meeskond
(meresõjakirjanduses kohtab mitmeid erinevaid arve). "Hoodilt" päästetivaid kolm meest - madrus Tilburn, signalist Briggs ja meresõjakooli kursant
Dundas. Ka "Hoodi" komandör kommodoor R. Kerr oli oma laevaga kaasa läinud.
Briti laevastiku ühe tuntuima laeva hukkumine sundis Briti Admiraliteetikoondama kõiki käepärast olevaid jõude "Bismarcki" hävitamiseks. Admiral
Wake-Walker sai käsu "Bismarcki" mitte radariekraanidelt kaotada, admiral
Tovey võttis oma laevadega suuna "Bismarcki" edasiliikumisteele jasinnasamasse suundus veel hulk suuri sõjalaevu. Lahingulaev "Ramilles",mis saatis konvoid Halifaxi, sai käsu oma konvoid maha jätta ja tulla
"Bismarcki" jahtima, lahingulaev "Revenge" sai aga käsu Halifaxi merelesõita. Giblartari sõitis ookeanile nn. Laevastikukoondis H, kuhu kuulusidlahinguristleja "Renown", lennukandja "Ark Royal" ja kergeristleja
"Sheffield". Lahingulaev "Rodney", mis asus Iirimaa ja Gröönimaa vahel, saikäsu võtta kurss edelasse. Ookeanil sõelus ka ristlejaid ja hävitajaid ning
Briti Admiraliteedi kavandavast klaperjahist "Bismarckile" võttis ühtekokkuosa 5 lahingulaeva, 2 lahinguristlejat, 2 lennukikandjat, 12 ristlejat japaarkümmend hävitajat.
"Bismarck" oli lahingus saanud 2-3 tabamust 356-mm mürskudega, neist ühevööris olevasse kütusetanki. See hakkas tugevasti lekkima, jättes Saksalahingulaeva kiiluvette selgesti nähtava õlijälje. Ühtlasi vähenes ka
"Bismarcki" võimalik sõidukaugus. Seetõttu otsustas admiral Lütjens, etavaookeanile liitlaste laevu jahtima enam ei pürgita, vaid võetakse kurss
Prantsusmaa rannikule St-Nazaire'i sadamasse. Sama päeva õhtul kell kuussõitsid "Bismarck" ja "Prinz Eugen" lahku. Seda selleks, et "Bismarcki"reetlik õlijälg jälitajaid vähemalt "Prinz Eugeni" kannule ei juhataks. Etsakslasi vahetult jälitavad admiral Wake-Walkeri ristlejad ei märkaks
"PrinzEugeni" kadumist, pööras admiral Lütjens "Bismarcki" jälitajale vastuja astus nendega tulevahetusse. Kumbki pool tabamusi ei saanud, küll agasaavutas Lütjens oma eesmärgi - "Prinz Eugen" kaduski märkamatultsilmapiiri taha.
24. mail pealelõunal andis admiral Tovey käsu lennukikandjale
"Victorious" sõita koos nelja ristlejaga 100 miili kaugusele Saksalaevadest ja rünnata "Bismarcki" torpeedolennukitega. See laevadegruppkontradmiral Curteisi juhatusel lisaks kiirus ja kell 22, kui "Bismarckini"oli jäänud veel 120 miili, tõusid lennukid õhku. Teele läks üheksatorpeedolennukit "Swodfish" ja kuus lennukit "Fulmar". Viimastel ei olnudtorpeedosid, need pidid tegutsema luurelennukitena. Vaatamata ööpimeduseleja vihmapilvedele, leitigi "Bismarck" ja pärast keskööd saadi temasse ükstorpeedotabamus, mis, tõsi küll, eriti rasket vigastust ei tekitanud.
Pilkases öös lendavad "Swordfishid" leidsid "Victoriousi" raadiomajakajärgi oma emalaeva ja maandusid õnnelikult; kadunuks jäi kaks "Fulmarit".
Alanud 25. mail kell 1.00 oli "Bismarckil" veel üks lühike tulevahetus
Wake-Walkeri ristlejapaariga. Sakslastel õnnestus jälitajad kaugemalepeletada ja kell 3.06 kaotasid need jälle "Bismarcki" omaradariekraanidelt.
Briti kaugluurelennukid, lennukandjatel baseeruvad lennukid ning laevadotsisid "Bismarcki" meeleheitlikult. See aga suundus esialgu Hispaaniaranniku suunas, et olla võimalikult kaua väljas Briti saartel baseeruvateluure-ja pommilennukiite tegevusraadiusest. 25. mail hommikul kella 10.30paiku möödus "Bismarck" admiral Tovey laevadegruppi ahtri tagant umbes 100miili kauguselt. Veerand tundi hiljem sai admiral Tovey Londonist
Admiraliteedist raadioteate, et Briti raadioluure on kinni püüdnud
"Bbismarckilt" saadetud raadiotelegrammi ning selle järgi välja peilinud taasukoha. See näitavat, et "Bismarck" on ilmselt asunud suure kaaregatagasiteele, võttes suunas Fääri saarte ja Islandi vahele. Muidugi keerasadmiral Tovey nüüd ka oma laevadel otsa ümber ja kiirustas teatatud suunasteele. Sinnapoole pöörasid oma ninad järgnevail tundidel mitmed teisedkilaevadegruppid.
Tegelikult oli aga Admiraliteedist saadud teade vale - kohalesaadetudlennukid ei avastanud väljapeilitud ega selle lähikonnas "Bismarckist"jälgegi. Jällegi jäi vaid üle oletada, kuhu siis "Bismarck" ikkagi kursi onvõtnud. Suurem osa Admiraliteedi "helgeid päid" kaldus nüüd pärast pikkaanalüüsi arvama, et küllap on "Bismarck" teel Prantsusmaa rannikule, sinna,kus "Gneisenau" ja "Scharnhorst" teda juba ees ootavad. Ja 25. mail õhtulkell kuus said ookeanil olevad Briti laevad uue instruktsiooni - otsida
"Bismarcki" Bresti sadamasse viivalt laevateelt. Sellele suunale pöördus ka
Home Fleet'i juhhataja admiral Tovey oma lipulaevaga, kuid selleks ajaksoli ta "Bismarckist" 150 miili tahapoole jäänud. Muidugi ei teadnud admiral
Tovey ise sellest.
"Bismarcki" avastasid inglased uuesti alles 26. mai hommikul kell 10.30.
"Bismarcki" leidis luurevesilennuk "Catalina". Saksa lahingulaevalt avatiselle suunas tihe õhutõrjetuli, kuid vigastatud lennukilt saadetiradiogramm laeva koordinaatidega ja kursiga.
Osutus, et koondis H, kuhu peale lennukandja "Ark Royal" kuulusidmäletatavasti veel lahingurisleja "Renown" ja kergeristleja "Sheffield",oli vaid 70 miili "Bismarckist" ida pool. Lahinguristleja "Renown" olirelvastatud kuue 381-mm suurtükiga "Bismarcki" kaheksa samakaliibrilisevastu, soomuskate oli aga "Renownil" "Bismarcki" omast kindlalt õhem.
Seetõttu ei usaldatud "Renowni" "Bismarckiga" kahevõitlusse saata.
"Bismarcki" lähedale saadeti hoopis risleja "Sheffield", et see "Bismarcki"manöövreid oma raadolokaatoriga jälgiks.
Kella 14 paiku startisid lennukikandjalt "Ark Royal" 14 torpeedolennukitja võtsid suuna "Bismarckile". Lahingupalavikus aga satuti rislejale
"Sheffield" ja lasti oma torpeedod selle peale välja. "Sheffieldi" mehedpääsesid siiski vaid paraja ehmatusega.
Sama päeva õhtul kell kuus sai lahingulaev "Rodney" kokku admiral Toveylipulaeva "King Georg V"-ga. "Bismarckist" asuti kirdes ja veidi tagapool.
Läheduses olid teatavasti veel lahingurisleja "Renown" ja lennukikandja
"Ark Royal" ning need neli laeva olidki kõik need suured Briti sõjalaevad,mida "Bismarcki"-vastase löögijõuna võis arvestada. Sest kolm suurt laevaolid kütusepuuduse ähvardusel jahi lõpetanud - lahinguristleja "Repulse"oli juba 25. mai lõuna paiku suundunud Islandile, lahingulaev "Prince of
Wales "oli sama päeva pealelõunast ja lennukikandja" Victorius "26. mailõunast võtnud kursi sinnasamase. Lahingulaev "Ramilles" ja "Revenge" olidaga sadu miili "Bismarkist" ning Tovey laevadest lääne pool ja nendekohalejõudmisega lahingusse ei saanud arvestada. "Bismarcki" kaugus tematõenäolisest sõidusihist Brestist oli aga selline, et ilmselt juba järgmisepäeva, 27. mai õhtuks olnuks ta kohal.
Arvestanud kõiki neid asjaolusid, tuli admiral Tovey pessimistlikulejäreldusele, et kui eeloleval ööl ei õnnestu "Bismarcki" kiirust väheneda,siis järgmisel ei ole teda enam mõtet lahingulaevadega jälitada - niikuiniläheb "Bismarck" eest ära!
Seepärast tegid 26. Mail Åhtul kella 20.47 ja 21.15 vahel "Arc Royali"torpeedolennukid uue rünnaku "Bismarcki" vastu ja seekord oli see edukas -
13 vettelastud torpeedost tabasid kaks märki. Üks torpeedo põrkas vastupardasoomust ega teinud laevale erilist viga, teine aga sattus ahtrisse,kus vigastas sõukruvisid ja roole. "Bismarcki" saatus oli otsustatud - takiirus langes ja manööverdusvõime vähenes.
Vaevalt sai torpeedolennukite rünnak lõpetada, kui pärast 22.30 algasviie hävitaja torpeedorünnak "Bismarckile". See oli 4. Hävitajale flotillkommodoor Viana juhatusel, kuhu kuulusid Briti hävitajad "Cossack",
"Maori", "Sikh" ja "Zulu" ning inglaste poolt Poola eksiillaevastikuleantud "Piorun". Polteist tundi kestnud torpeedorünnaku tulemusel sai
"Bismarck" tõenäoliselt kaks torpeedotabamust, mis veelgi vähendasid talahinguvõimet.
27. mai hommikul liikus "Bismarck" veel vaid vaevaliselt 8-sõlmelisekiirusega. Nüüd õnnestus admiral Toveyl talle lahingulaevadega "King Georg
V "ja" Rodney "lähedale sõita. Kell 8.47 avati "Rodneylt" tuli, minuthiljem hakkasid paukuma ka Tovey lipulaeva suurtükid ja veel minuti pärastka "Bismarcki" omad. Saksa sõjalaevad olid alati silma paistnud omasuutükitule täpsusega ja ka seekord näis algul, et kohe-kohe saab "Rodney"pihta. Kuid siis hakkasid "Bismarcki" suurtükitule täpsus ja tihedusvähenema. "Bismarck" sai ise tabamusi ja kella 10.15 paiku põles ta jubanagu jaanituli.
Admiral Tovey käskis suurtükitule lõpetada. Kuna ka "Bismarckilt" enam eitulistatud, sõitis talle lähedale raskeristleja "Doorsethire" ja laskis
Saksa lahingulaeva paremasse pardasse kaks ja vasukusse üks torpeedo. Kell
10. 36 läks "Bismarck ümber ja uppus. Ellujäänud sakslased on väitnud, et
"Bismarck" ei uppunud mitte inglaste mürskude ja torpeedode tagajärjel. Taolevat uputanud sakslased ise kingstonite avamisega, et laev inglaste kätteei satuks.
Koos "Bismarckiga" uppus 2303 elusat ja surnud saksa meremeest. Pääsesvaid 115 meest. Neist 110 korjasid välja ristleja "Dorsetshire" ja hävitaja
"Maori". Kolm meest võeti hiljem Saksa allveelaeva U 74 ja kaks meestilmavaatluslaeva "Sachsenwald" pardale.
Tallinnas elav vanahärra Voldemar Grossberg mäletab omaaegsetestsõjamehelugudest, et hiljem olevat paar "Bismarcki" meeskonna liigetkummipaadis Prantsusmaa randa jõudnud, kuid sakslased olevat ise nad mahalasknud. Meestele pandud süüks, et nad oma laeva enne lahingu lõppu mahaoli jätnud, sest kust nad muidu terve kummipaadi oleksid saanud!
Samal ajal kui käis eespool kirjeldatud klaperjaht "Bismarckile", sõitisristleja "Prinz Eugen" segamatult lõuna poole. 26. Mail jõudis ta 40põhjalaiusele Assooridest lääne pool, kus kohtus Saksa tanklaevaga. 4000tonni kütuse ümberpumpamine võttis aega mitu päeva ja alles 29. Mail läks
"Prinz Eugen" teele ida poole. 1. Juuni õhtul jõudis ta Bresti.
"Gneisenau", "Scharnhorst" ja "Prinz Eugen" sõidavad läbi Inglise kanali
1942. aastal talvel, pärast ebaõnnestunud pealitungi Moskvale, hakkas
Hitler kartma võimalikku Briti dessanti Norrasse. Et seda takistada,otsustas ta tuua Saksamaa sadamaisse ning saata sealt edasi Norra vetesseeelnevate seikluste tagajärjel Prantsusmaa sadamasse Bresti kogunenudsuured Saksa sõjalaevad - lahingulaevad "Scharnhorst" ja "Gneisenau" ningraskeristleja "Prinz Eugen". Peale dessandiohu ärahoidmise kavatses Hitlerneid laevu kasutada Nõukogude Liidu põhjasadamaisse minevate konvoidepurustamiseks.
Saksa merejõudude ülemjuhataja suuradmiral Raeder oli selle plaani vastu,ta väitis, et sel juhul hõlbustuks ja odavneks tunduvalt Inglismaa ja USAkonvoiteenistus Atlandil, sest inglased ei pruugi enam oma konvoisidlahingulaevade ja lennukikandjatega saata. Kuid loomulikult jäi Hitlerisõna peale.
Führer'i käsu kohaselt tuli laevad Norrasse viia lühimalt teed mööda --läbi Inglise kanali, kuna traditsiooniline suure kaarega ümber Inglismaa ja
Iirimaa sõit oleks tähendanud kaugelt suuremat kütusekulu ja nagu näitas
"Bismarcki" hukkumise lugu, polnud kaugeltki ohutu. Seejuures arvestas
Hitler, et suur osa teekonnast, mis jääb Inglismaa lähivetesse, õnnestubläbida ööpimeduse katte all, pealegi on sealsetes vetes talvel ka päevadajal tavaliselt halb nähtavus.
Üksikasjalise läbitungiplaani, mis sai koodnimeks "Zerberus", pidikoostama Brestis asuva eskadri juhataja, viitseadmiral Otto Ciliax. Tavalmistaski operatsiooni põhjalikult ette. Brestist pidi teele asutama 11.
Veebruaril kell 19.30. Sel ajal olnuks juba küllalt pime, et laevadelahkumist ei märkaks Bresti lähistel tiirutavad Briti luurelennukid jaallveelaevad. Kuna oli kuuloomise eelne aeg, polnud karta ka kuuvalgust.
Pealegi langes farvaater enne läbi traalida. Valgel ajal pidid suuri laevuvastase allveelaevade ja torpeedokaatrite eest kaitsma hävitajad,torpeedokaatrid, allveelaevahävitajad, valvelaevad ja valvekaatrid; pommi -ja torpeedolennukite eest aga hävituslennukid. Tähtsamatesse kursimuutmisekohtadesse tuli ankrusse panna kuus valvelaeva, mis olid raadiomajakaiks.
Sakslaste ettevalmistused Kanali läbimiseks ei jäänud inglastelemärkamata. Luurelennukeit nähti traalereid tegutsemas faarvaatritraalimisel ning juba pandi lennukeilt ja miiniveeskjalt sakslaste pooltmiinidest puhastatud teele Belgia ja Hollandi vetesse uusi magnetmiine.
Lahinguvalmis seati torpeedo-ja pommilennukid, hävitajad jatorpeedokaatrid. Kuid Saksa laevade väljasõidupäeva inglased ei teadnud jasee otsustaski asja. Ja ega inglased olnudki päris kindlad, et Saksalaevade tee just läbi Inglise kanali läheb. Ei välistatud võimalust, etselle tee traalimine on vaid pettemanööver, tegelikult aga kavatsevadsakslased tungida läbi Giblartari Vahemerre, toeks Itaalia laevastikule.
Seetõttu seadis Giblartari baasis asuvate Briti merejõudude juhatajaadmiral James Somerville ka oma laevad lahinguvalmis.
11. veebruari õhtul, just enne planeeritud väljasõitu, tegid Britilennukid õhurünnaku Bresti sadamale. Seetõttu laevade väljasõit viivitusüle tunni ja algas alles kell 20.45. Öö oli tõepoolest kottpime ja taevaspilvine. Kell 19.30 oli Bresti juures patrullival Briti luurelennukil radarrikki läinud ja ta lendas baasi. Teda väljavahetav lennuk aga jõudis kohalekell 21.30, kui Saksa laevad olid juba ümber Ouessant'i saare kirdessepöördunud. Laevu ei märganud ka Ouessant'i saarest ida pool patrullivluurelennuk, kuna ka sellel oli tol õhtul radaririke, ja merele väljuvaid
Saksa laevu ei märganud ka Bresti sadama ees vahti pidevalt Britiallveelaevast "Seelion".
Sakslased liikusid algul läände ja siis kirdesse. Ees sõitis admiral
Ciliaxi lipulaev "Scharnhorst", selle järel "Gneisenau" ja lõpus "Prinz
Eugen ". Suuri laevu saatsid esialgu kuus hävitajat ja kolm torpeedopaati.
Avamerel sõideti 27-sõlmelise kiirusega. Hommikul kella viie paiku mööduti
Kanalisaartest põhja pool ja kell 5.15 võeti kurss otse itta.
Kell 9.15, kui laevad olid möödunud Le Havre'ist, keerati järsultkirdesse. Hakati lähenema Inglise kanali kitsamaile osale, Doveri väinale,admiral Cillaxi eskaadri kaitset tugevdati kaheksa torpeedopaadi ning kümmetorpeedokaatriga. Kell 9.20 hakkasid Kanali kaldal olevad Saksaraadiojaamad segama Inglise radarijaamu. Kuna seda oli aga tehtud viimasepaari nädala jooksul hulk kordi, ei pööranud inglased sellele erilistÓāąćą.
Umbes samal ajal avastasid kaks Dooveri väina kohal patrullivat
"Spitfire"-tüüpi hävituslennukit merel hulga väikesi Saksa sõjalaevu. Kell
10.20 tegid inglased siin täiendavad õhuluuret ja üks "Spitfire'i" pilootkandis ette, et on avastanud 20 - 30 laevast koosneva konvoi. Saksaeskaadris oli sel ajal tõesti 30 laeva, kuid paistab, et Briti lendurid eihiilanud sõjalaevade tüüpide tundmisega. Kell 10.42 lendasid kaks
"Spitfire'it" otse üle Saksa lahingulaevade mastide.
Selleks ajaks oli ammu päevavalge, kuid madal pilvitus ja halb nähtavus.
Ciliaxi laevade kohal tiirutas alatasa 16 Saksa hävituslennukit. Kunanende lennuaeg oli piiratud, vaheldusid nad pidevalt ja ühtekokku olioperatsioonisks "Zerberus" eraldatud 250 hävituslennukit. Ükslennuväeohvitser asus lipulaeval "Scharnhorst" ning laevastiku ja lennuväevahel oli seekord loodud korralik koostöö.
Alles kella 11.30-ks jõudsid inglased oma hävituslendureilt saadudandmeid analüüsides järeldusele, et Dooveri väina läbivate laevade hulgason ka lahingulaevad. Hakati valmistuma neile löögi andmiseks. Kellakaheteistkümne paiku aga läbisid Saksa laevad väina kõige kitsama osa jahakkasid Inglismaalt eemalduma.
Nüüd lõpuks läks käima ka inglaste sõjamasin. Kell 11.55 väljusid
Doverist merele viis torpeedokaatrit. Pool tundi hiljem jõudsid nad Saksalaevadeni, kuid neil ei jätkunud surmapõlgust, et eskortlaevade rivist läbimurda ja lahingulaevade lähedale jõuda. Kaugelt väljalastud torpeedodest eitabanud aga ükski madagi. Kell 12.25 saadeti merele veel kolmtorpeedokaatrit. Need leidsid ettenähtud piirkonnas vaid Saksa eskortlaevu,lahingulaevu ja ristlejat aga mite. Halvenev ilm ja mootoririkked sundisidneid peagi oma otsinguid lõpetama.
Kell 12.45 jõudsid Saksa laevadeni ka kuus vana kahetiivalisttorpeedolennukit "Swordfish" kümne hävituslennuki saatel. Hävituslennukeidpidi rohkem tulema, kuid osa neist ei leidnud vaenlast merel üles. Saksalaevade ägedas tõkketules viskasid "Swordfishid" oma torpeedod vette, kuidükski neist ei tabanud. Kõik kuus Inglise torpeedolennuki lasksid sakslasedalla.
Londonist 80 kilomeetrit kirde poole jäävas Harwichis baseerus kuus Imaailmasõja ajal ehitatud hävitajat. Kell 11.56 said needki käsu mereleminna. Üsna pea tossutasidki hävitajad "Cambell", "Mackay", "Vivacious",
"Walpole", "Whitshed" ja "Worcester" kommodoor C. T. M. Pizey juhatusel idasuunas - punkti, kus tüürimeeste arvestuste kohaselt pidid nad kohtuma
Saksa laevadega. Hävitajal "Walpole" tuli mingi vigastuse tõttu baasitagasi pöörduma ja teekonda jätkasid viis laeva.
Samal ajal kui kommodoor Pizey hävitajad sakslasi üllatama rühkisid,sõitis "Scharnhorst" Ostendest põhja pool kell 14.31 miinile. Nii suurelelaevale ei tähendanud üks miiniplahvatus veel midagi katastroofilist japärast leki lokaloseerimist jätkas ta poole tunni pärast teekonda. See agatähendas seda, et kui Briti hävitajate vaatlejad kell 15.43 Saksa laevu 4miili pealt silmaga seletama hakkasid, leidsid nad ettearvutatud kohalsuurtest laevadest ainult "Gneisenau" ja "Prinz Eugen" eest. "Campbell",
"Vivacious" ja "Worcester" läksid ründama lahingulaevu, "Mackay" ja
"Whitshed" aga ristlejat. Sakslased avasid tõkketule ja neili hävitajatsaatsid oma torpeedod teele 3 kilomeetri pealt ning ei tabanud. Hävitaja
"Worcester" üritas lähemale sõita, kuid sai tabamuse 280-mm mürsuga jasuutis ainult imekombel baasi tagasi jõuda. Ülejäänud hävitajad jõudsidtagasi vigastumatuina.
Peaaegu üheaegselt Briti hävitajate torpeedorünnakuga rünnati Saksa laevuka õhust. Kuid väljalennanud 242 pommilennukist leidsid vastase üles vaid
39. Neist 15 tulistasid sakslased alla, aga ka ülejäänud 24 ei saavutanudühtegi pommitabamust. Ja kui nad oleksidki saanud mõne pommiga Saksasuurtele laevadele pihta, ega see sakslaste teekonda oluliselt ei olekshäirinud. Sest Inglise pommilennukeil olid seekord kaasas tavalisedfugasspommid, mis oleksid lõhkunud vaid laevade pealisehitisi, soomustekkeläbimata. Soomus läbistavaid pomme ei olnud mõtet kaasa võtta, sest neilesoomuse purustamiseks vajaliku kiiruse saamiseks tuleb neid pomme visatakõrgelt, mis oli aga seekord madala pilvituse tõttu võimatu.
Peale eelnimetatud 15 allatulistatud pommilennuki kaotasid inglased ka 17pommitajad kaitsnud hävituslennukit.
Kella 15.30 ja 17.40 vahel ründasid Saksa laevu ka mitmes grupiskohalelennanud Briti merelennuväe torpeedo-ja pommilennukid, kokku 30lennumasinat. Ka need rünnakud lõppesid tulutult, ründajad ise kaotasidkaks lennukit.
Peagi võttis saabuv pimedus Inglismaa rannikust järjest enam eemalduvad
Saksa laevad kaitsva hõlva alla, varjates neid Briti lennukite eest. Kuidmitte miinide eest. Kell 19.55 sõitis nüüd juba Hollandi ranniku lähistelliikuv "Gneisenau" miinile, kuid pärast lühikest peatust jätkas 25 --sõlmilise kiirusega teekonda.
Kell 21.34 sõitis "Scharnhorst" teist korda miinile, saades nüüd jubatõsisemalt viga. Laev neelas 1000 tonni vett ja ta vasakpoolne turbiin jäiseisma. Kell 22.23 jätkas ta aeglaselt käigul teekonda.
13. veebruari varahommikul jõudis "Scharnhorst" Wilhelmshavenisse,
"Gneisenau" ja "Prinz Eugen" aga Elbe suudmesse. Operatsioon "Zerberus" olilõppenud.
12. veebruari ebaedust raevunud inglased vandusid kättemaksu ja seeõnnestuski. Ööl vastu 17. Veebruari sai Kielis dokki pandud "Gneisenau"pihta raske pommiga, mis tabas ta vööriosa. Järgnev tulekahju ja laskemoonaplahvatus tekitasid "Gneisenaule" rasked purustusi. Esialgu üritati laevaremontida, kuid 1943. Aasta jaanuaris loobuti sellest. "Gneisenau"pukseeriti Gotenhafenise, kuhu jäeti seisma. Suurtükid võeti maha ja viidi
Atlandi vallile - kindlustusvööndile Atlandi ookeani ja Inglise kanalirannikul, mis pidi takistama Inglise-Ameerika vägede sissetungi Euroopamandrile.
"Scharnhorsti" hukkumine
1943. aasta jõulude eel liikus Norra merel ja Barentsi merelvastassuundades kaks konvoid. 20. detsembril väljus Inglismalt konvoi JW
55B, mis sõitis Murmanskisse, 23.detsembril aga läks Murmanskistvastassuunas teele konvoi RA 55A. Esimesse kuulus 19 ja teise 22transpordilaeva, vahetuks kaitseks oli mõlemal konvoil kümme hävitajat,esimesel konvoil lisaks neile veel kolm traalerit.
18. detsembril oli Inglismaalt tulema hakkata konvoi katteks Murmanskistväljunud Inglise eskaader, mis oli sinna jõudnud kaks päeva tagasi.
Eskaadrisse kuulusid lahingulaev "Duke of York", kergeristleja "Jamaica" janeli hävitajat Home Fleet'i ülemjuhataja admiral Bruce Fraseri juhatusel.
23. detsembril väljus mõlema konvoi katteks Murmanskist veel teinegi
Inglise eskaader, kuhu kuulusid raskeristleja "Norfolk" ning kergeristleja
"Belfast" ja "Sheffield" viitseadmirali R. L. Burnetti juhtimisel.
Murmanskisse mineva konvoi avastati Saksa luurelennuk 22. detsembril
Fääri saarte juures. Järgmise päeva hommikust hakkasid luurelennukidkonvoid JW 55B pideva valve all hoidma. Saksa õhuluure ei märganud aga eiläände liikuvat konvoid ega Fraseri ja Burnetti eskaadrit. Arvestades seda,käskis admiral Fraser konvoist RA 55A neljal hävitajal minna üle konvoisse
JW 55B. Nõrgendatud kaitsega konvoil RA 55A käskis ta sõita läände
Karusaarest põhja poolt, 14 hävitajani tugevdatud kaitsega konvoil JW 55Baga esialgu hoida kurssi kirdesse ja mööduda Karusaarest lõuna poolt.
Esimese jõulupüha, 25. detsembri pealelõunal sai Alta fjordis asuv Saksalaevastikukoondis suuradmiral Dönitzilt käsu merele minna ja peagi
Karusaare juurde jõudev konvoi JW 55B uputada. Kell 19.00 läksidki Altafjordist merele lahingulaev "Scharnhorst" ja viis hävitajat kontradmiral
Erich Bey üldjuhatamisel.
Meri oli tormine ja lisaks sellele tuleb arvestada, et järgnevadsündmused hargnesid 72 põhjalaiusest põhja pool, kus sel ajal oli polaaröö.
Ainult südapäeval, kui päike oli kümmekond kraadi horisondi taga, on sealumbes neli tundi videvikku.
26. detsembril kell 3.39 sai admiral Fraser Admiraliteedilt raadioteade,et "Scharnhorst" on tõenäoliselt merel. On võimalik, et Ingliseraadioluure oli kinni püüdnud kesköö paiku admiral Bey saadetud teate
Dönitzile, et võib-olla tuleb tormi tõttu hävitajad tagasi saata ja konvoidrünnata ainult "Scharnhorstiga".
Kell 8.40 hommikul saatis admiral Bey oma hävitajad lahkrivis
"Scharnhorsti" ette, et konvoid avastada. Bey arvas, et on jõudnud jubakonvoi kursile, ja "kammis" edelasuunda, samal ajal aga möödus konvoiparalleelkursil parempoolsest Saksa hävitajast 15 miili kauguselt.
Samal ajal kui Bey oma hävitajad laiali saatis, avastas "Scharnhorsti"
Burnetti lipulaev ristleja "Belfasti" raadiolokaator 18 miili kauguselt.
Ristlejad sõitsid lähemale ja kui vahemaa oli vähenenud 7 miilini, laskis
"Belfast" "Scharnhorsti" pihta valgustusmürsu. Kell 9.29 käskis Fraserkonvoil põhjasuunda pöörduda ja konvoi kaitselaevastikust neljal hävitajalristlejaile abiks minna.
"Scharnhorst" ei vastanud ristlejate suurtükitulele. Inglise mürsutabamus lõi puruks ta radari ja vöörikahurite kaugusmõõtja ning admiral Beyotsustas ristlejatega mitte jantima hakata. Pealegi oli Beyl käsk suurtesõjalaevadega lahingut pidada ainult äärmisel vajadusel. Arendades 30 --sõlmelist kiirust, jättis ta ristlejad kaugele maha, sest sellise kõrgelainega ei teinud ristlejad mitte üle 24 sõlme. Sõitnud esialgu kagusse,pöördus "Scharnhorst" peagi põhja, sest ta retke eesmärk oli ju ikkagikonvoi hävitamine, et läänest tulev varustus idarindele ei jõuaks. Ilmseltoli vahepeal admiral Beyni jõudnud raadioteade, mille kella üheksa ajal olikaldabaasi saatnud Saksa allveelaev U 601 ning kus teatati konvoi JW 55Basukoht ja kurss.
Loobunud "Scharnhorsti" lootusetust jälitamist, pöördusid Ingliseristlejad loodesse ja lähenesid konvoile. Kell 10.40 ühinesid ristlejateganeile toeks saadetud hävitajad.
Teadmata, et "Scharnhorst" on põhjakursile keeranud, sai konvoi kell
12.00 käsu võtta kurss kagusse Koola lahele. Ristlejad olid sel ajalkonvoist 11 miili ida pool. Viis minutit hiljem avastas "Belfasti"raadiolokaator "Scharnhorsti" uuesti, seekord 15 miili pealt. Laevadsõitsid lähenemiskurssidel ja kell 12.21 avasid ristlejad 6 miili pealttule. Kaasasoevad neli hävitajat saadeti torpeedorünnakule, kuid kuna
"Scharnhorst" tagasikursile pöördus, ei saanud hävitajad talle torpeedolasukaugusele. Saksa hävitajad olid selleks ajaks tulutu "kammimise" lõpetanudja kogunenud varem kokkulepitud paika umbes 23 idapikkusel ja 74põhjalaiusel, mis jäi alanud lahingust 18 miili lõuna poole. Seal jõudisnendeni admiral Bey käsk otsida konvoid lääne poolt. Kella ühe paikumöödusid Saksa hävitajad konvoist umbes 8 miili lõuna poolt midagimärkamata. Läände liiguti kuni kella 14.18-ni, mil hävitajaid juhatavmerekapten Johannnesson sai admiral Beylt käsu Alta fjordi tagasi sõita.
Sel ajal aga avas "Scharnhorst" vastutule. Ristleja "Norfolkil" sai 280 --mm mürsuga pihta ja muutus vanarauaks ahtripoolne peakaliibrisuurtüki torn,samuti radarijaam. Vigastusi sai ka "Sheffield". Kell 12.41 käskis admiral
Burnett tulistamise lõpetada ja vastast jälgida ainult raadiolokaatoriga.
Polnud mõtet oma ristlejaid raskete Saksa mürskude alla saata, sestarvestus näitas, et peagi jõuab "Scharnhorsti" kursile lahingulaev "Duke of
York ".
Nii olegi. Meremeeste keeles süd-ost-osti liikuv "Scharnhorst" jõudis
"Duke of Yorki" radari vaatevälja kell 16.17. Selleks ajaks oli ilm uuestipime ja "Scharnhorstilt" ei märganud oma peavaenlase lähenemist. Kuilahingulaevade vahemaa oli vähenenud 6 miilile, lasti "Duke of Yorkilt" ja
"Belfastilt" Saksa lahingulaeva kohale valgustusmürsud, seejärel avati
Fraseri lipulaevalt ja temaga kaasas olevalt ristlejalt "Jamaica" tuli kalahingumürskudega.
"Scharnhorsti" oli tabatud ootamatult. Kulus mitu minutit, kuni sealsuudeti määrata suunad ja kaugusel Inglise laevadeni ning avada vastustuli.
Kell 17 avasid tule ka lähemale jõudnud ristlejad "Norfolk" ja "Belfast".
Ristleja "Sheffieldil" oli vigastada saanud üks sõuvõll ja edasisestlahingust ta osa ei võtnud. "Scharnhorst" võttis kursi itta ja Ingliselaevad hakkasid temast aegpidi maha jääma. Aeg-ajalt pöördus "Scharnhorst"kaguse, et tulistada ka vöörisuurtükkidest. Mõlemad Inglise hävitajategrupid üritasid minna torpeedorünnakule, kuid ikka veel jätkuvas tormis eisuutnud nad "Scharnhorstile" järele jõuda. Kella 17.40-ks olid ka ristlejadniivõrd maha jäänud, et "Scharnhorst" väljus nende tule ulatusest. Jätkusvaid lahingulaevade suurtükiduell. Kuid kell 18.20 hakkas "Scharnhorsti"kiirus langema. Ta oli saanud tabamuse katlaruumi, kus plahvatus vigastasaurutorusid ja aurulekke tõttu turbiinide pörded langesid. Teisestmürsutabamusest kiilus kinni vöörisuurtükitorn. Selle laskemoonakeldristekkis tulekahju, mis kandus üle ka kõrvalasuva keskmise suurtükitornilaskemoonakeldrisse. Laskemoonakeldrid tuli uputada, pärast keldreist veeväljapumpamist tulistas keskmine torn edasi, vööritorn aga jäigi vakka.
Kell 18.24 katkestas "Duke of York" tuleandmise, olles selleks ajaksteinud 52 kogupauka ja välja lasknud 520 356-mm mürsku. "Scharnhorsti"katlaruumis käis aga sel ajal kibekiire remonttöö laeva peamehaanikukorvetikapten Köningi juhtimisel. Suur osa vigastusi saigi parandatud jalaeva kiirus, mis vahepeal oli langenud, tõusis aegmööda 25 sõlmeni. Kuidpaistab, et ka admiarl Bey ei uskunud enam oma pääsemisse, sest ta laskisteele saata Hitlerile määratud radiogrammi: "Võitleme viimse mürsuni!"
Vaevalt küll admiral Beyl oma tõotust täita õnnestus ja vaevalt ka Hitlerselle tõotuse täitmist kontrollida sai. Kindel on aga see, et vahepealnekiiruse langus võimaldas Inglise hävitajail "Scharnhorstile" järele jõudaja torpeedorünnakule minna. Esimestena tegid seda "Duke of York" ja
"Jamaicat" saatvad hävitajad. Nad lähenesid "Scharnhorstile" paarikaupa -
"Savage" ja "Saumares" peaaegu lahingulaeva kiiluvees, "Scorpion" ja
Norrale kuuluv "Stord" aga paralleelkursil umbes 5 miili lõuna pool. Kahteesimest hävitajat märgati "Scharnhorstilt" juba kaugelt ja avati nendepihta tuli 150-mm keskmise kaliibriga suurtükkidest. "Scorpioni" ja
"Stordi" aga märgati lahingulaevalt alles siis, kui need olid talle umbesmiili kaugusel otse vööri ette pööranud. Kui "Scharnhorst" oleks jätkanudendist kurssi, oleks ta oma väikesed vastased võinud kogu oma allesjäänudtulejõuga puruks lasta, kuid selle asemel pöördus ta järsult paremale,pöörates kallalekippujate poole ahtri. Mõlemad hävitajad saatsidki omatorpeedod teele. 16 torpeedost tabas üks katlaruumi kohta ja laeva kiiruslanges 22 sõlmeni.
"Scharnhorst "oli nüüd pöördunud edelasse ja jäi pardaga enne takiiluvees tulnud "Savage'i" ja "Saumaresi" poole. Kahe miili pealt lasksidneed nüüd välja 12 torpeedot, millest 2 - 3 tabas. "Scharnhorsti" kiirusvähenes, samuti vahemaa "Duke of Yorki" ja "Jamaicaga". Kell 19 avasidkineed uuesti tule. Paarkümmend minutit hiljem avas tule ka kohalejõudnudristleja "Belfast".
"Scharnhorst" põle. Järjest uutest tabamustest muutusid ta pealisehitusedvormituks rauarusuks. Kell 19.30-ks oli kiirus langenud 5 sõlmeni.
"Scharnhorsti" pihta lasksid oma torpeedod nüüd välja ristlejad "Belfast"ja "Jamaica", seejärel ka Burnetti ristlejaid saatnud hävitajad
"Musketeer", "Matchiese", "Opportune" ja "Virgo". Ühtekokku lasti kooseespool nimetatud laevadega "Scharnhorsti" pihta välja 72 torpeedot,millest kaheksa tabasid. Täpseim torpeedokütt oli ristleja "Jamaica", millekuuest torpeedost tabasid kolm, sundides lahingulaeva kell 19.37 seiskuma.
See oli lõpp. "Scharnhorst" vajus järjest rohkem paremale kreeni. Admiral
Bey ja lahingulaeva komandör merekapten Fritz Hinze lasksid end maha. Kell
19.45 kostis laevalt tugev plahvatus, ta läks ümber ja uppus.
Järgneva tunni jooksul kammisid Inglise ristlejad ja hävitajad
"Scharnhorsti" hukkumiskohas merepinda. Veest leiti 36 veel elusatmeremeest ja kapten Hinze laip. Lahingulaeval olnud 2029 mehest olihukkunud 1993.
Võidukal Inglise sõjalaevadel oli kütust otsakorral ja nad läksid
Murmanskisse tankima. Sealsed naftahoidlad jäid tühjemaks ligi 10000tonnist masuudist.
"Tirpitzi" hukk
1943. aasta sügisel toimetas Inglise allveelaev Põhja-Norra rannikule
Alta fjordi lähistele norralasest leitnandi Petterseni. See noor mees olivärskelt lõpetanud luurekooli Inglismaal ja pidi nüüd pikemaks ajaks asuma
Alta fjordi kaldale, et hoida silma peal "Tirpitzil".
Pettersen leidiski töökoha ühe kohaliku ehitusfirma büroos. Sageli oi talasja fjordi kaldale ja et see ei tunduks kaine mehe liigse uudishimuna,laskis ta endale tekkida joodiku ja kakleja kuulsuse. Selles ähmase näogaringituiajas oli raske kahtlustada teravapilgulist luurajat, kes hoolegajälgis "Tirpitzit".
Järgnenud 1944. aasta talvel pommistasid 11. ja 12. veebruaril
"Tirpitzit" 15 Vene pommilennukit. Lahingulaev sai vaid kergeid vigastusija ta remont lõpetati märtsi keskpaigas. Pärast katsetusi sama kuu lõpuloli "Tirpitz" jälle lahinguvalmis. Petterseni raadiojaamast lendas seeteade Inglismaale.
30. märtsil läks Scapa Flow'st Norra merele kaks Inglise laevastikueskaadrit, mille koosseisus olid lennukikandjad "Victorious" ja "Furious",
4 eskortlennukikandjat, 2 lahingulaeva, 3 raskeristlejat, 1 kergeristlejaning 5 hävitajat. 2. Aprilli pealelõunal kohtusid mõlemad eskaadrid Altafjordist 250 miili loode pool.
Leitnant Pettersen oli selleks ajaks muutunud meteoroloogiks, kes saatisiga kahe tunni tagant inglastele ilmateateid. Ilm oli Alta fjordislootustandavalt selge ja öö jooksul lähenesid Inglise laevad "Tirpitzile"
120 miili peale. Täpsemalt küll lähenesid kõik laevad peale "Duke of
Yorki ". Ülemjuhataja jälgis pommitamisoperatsiooni eemalt, pannes sellevahetu juhatamise oma asetajale admiral Moore'ile.
3. aprilli varahommikul kell 4.15 hakkasid lennukid õhku tõusma. Esimeseslaines läks teele 21 ühemootorist pommitajat "Barracuda" hävituslennukitesaatel. Teises laines, mis läks teele kell 5.25, oli samuti 21 "Barracudat"ja 40 hävituslennukit. Kümnel pommitajal olid kaasas 725-kilogrammisedsoomus läbistavad pommid, mis inglaste arvestuse kohaselt 1,1 kilomeetrikõrguselt visatuna pidid "Tirpitzi" soomustekkidest läbi lööma. "Tirpitzi"ülateki soomuse paksus oli 50 mm, selle all oli aga peasoomustekk, millepaksus oli 100 - 120 mm.
Kell 5.29 hakkasid esimesed pommid langema. Hävituslennukid puistasid selajal kuulirahega üle "Tirpitzi" õhutõrjesuurtükkide meeskondi. Kohe tehtilaeva kohale ka suitsukate, kuid oli juba hilja - lahingulaev sai kolmtabamust soomust läbistavate pommidega ja kümmekond tabamust väiksematepommidega. Teisest lennukilainest oli tabamusi vähem - üks soomustläbistava pommiga ja viis väiksemate pommidega.
Inglaste kaotused olid kahe rünnaku peale neli lennukit; sakslased lasidalla kaks pommitajat ja ühe hävituslennuki, üks pommitaja oli agalennukikandjalt õhku tõusta üritades vette sulpsatanud ja koos meeskonnagauppunud.
"Tirpitz" sai seega ligi 20 pommitabamust, neist neli soomust läbistavatepommidega. Kuid pommituslenduril ei pidanud kinni oma instruktsioonidest javiskasid soomust läbistavad pommid alla 200 - 400 meetri kõrguselt.
Peasoomustekist pommid seetõttu läbi ei löönud, vaid lõhkesid selle peal.
Laeva ülemistes ruumides oli vigastusi palju, seal algas tulekahju, surmasai 122 meeskonnaliiget. Pommiplahvatused raputasid laevakeret nii, etveealuse osa liitekohtades pudenesid välja sinna pärast kääbusallveelaevaderünnakut pandud tsementsegust plommid. Laeva keresse voolas tuhandeid tonnevett ja laeva süvis suurenes 2 meetri võrra. Jälle oli paigast põrutatudüks turbiin ja osa katlaid, üks peakaliibrisuurtüki torn jäiliikumisvõimetuna seisma.
"Tirpitzil" tuli uuesti alustada remonti, mis seekord kest
